10 õppetundi, mida olen õppinud 10 kuu pikkusest randmevalust
Minu isiklik lugu ja vaade. Autor: Ory Avni
See oli esimene kord minu elus, kui pidin nii kaua valu taluma. See ei tulnud äkki, vaid arenes järk-järgult, alguses vaikselt, kuni võttis üle. Tugev, püsiv põletik minu paremas randmes võttis aegamisi minult liikumisvõime. Valu muutus pidevaks, äratades mind öösel üles. Ma ei suutnud isegi neljakäpukil seista – asendis, mis varem tundus nii loomulik ja lihtne.
Kuna ma aitan teisi valu leevendada, terveks ravida ja funktsionaalsusele tagasi pöörduda, oli väga frustreeriv, et ma ei suutnud ennast aidata. See oli tõeline õppetund – alandav, silmi avav ja kummalisel moel selgitav. Need kuud olid segadusseajavad ja sageli kurnavad. Aga need õpetasid mulle ka väga palju.
Nüüd läheb olukord aeglaselt paremaks. Valu on leevenemas, liikumisulatus taastumas ja ööd on rahulikumad. See õpetab mind endiselt, kuid järk-järgult olen leidnud viisi, kuidas oma keha aidata ja taastada tervenemise ja muutuste tee.
Siin on, mida ma selle aja jooksul õppinud olen:
1. Valu muudab sind.
Mitte ainult füüsiliselt, vaid ka emotsionaalselt. See muudab sind alandlikuks, pehmendab su teravaid servi ja muudab sind kohalolevamaks, kas sa seda tahad või mitte.
2. See oli minu esimene tõeline kokkupuude pikaajalise valuga.
Enne seda oli ebamugavustunne ajutine. Seekord jäi see püsima ja avaldus igas minu elu valdkonnas.
3. Kõige raskem oli ebakindlus.
Täpselt teadmata, mis viga oli või kui kaua see kestab, tekitas see pideva hirmu. Ma mõistsin, kui palju me tugineme selgusele, et end turvaliselt tunda – ja kui tugev ma pidin olema, et ilma selleta edasi minna.
4. Ravimiseks oli vaja enamat kui ravimeid.
See nõudis puhkust, vaikust, liikumist, mõtteviisi ja eelkõige kannatlikkust.
5. Ma pidin taastama usalduse oma keha vastu.
Mõnda aega tundsin end selle poolt reedetuna. Aga aegamööda, kui ma rohkem kuulasin ja vähem surusin, hakkasin ma selle signaale mõistma ja sellega koos töötama, mitte selle vastu.
6. Aeglustamine oli okei.
Kõik ei pidanud olema kiire ja täiuslik. Aeglustamine aitas mul end häälestada ja oma keha rohkem hoolivalt kohelda.
7. Mõned inimesed ei saanud aru – ja see oli okei.
Valu on nähtamatu. Õppisin mitte võtma seda isiklikult, kui teised ei näinud, mida ma kandsin.
8. Ma pidin uuesti õppima, mida toetus tegelikult tähendab.
Mitte ainult füüsilised abivahendid või ravimeetodid, vaid ka emotsionaalne toetus – teiste inimeste kaasamine, endale hoolitsuse lubamine ja tunnistamine, et ma ei suuda kõike üksi teha.
9. Avastasin enda sees osasid, mida ma varem ei teadnud.
Vastupidavus, frustratsioon, hirm, kannatlikkus. Valu paljastas mu nõrkused, aga ka mu tugevused.
10. Ma ei olnud kunagi ainult valu.
Isegi kui see oli vali ja pidev. Isegi kui see kujundas mu päevi. Ma olin ikka veel mina ise – ja ma olin ikka veel paranemas.